Lihavõttemunad
Kogu Euroopas tuntud tava, mis tähistab uut elu ja kestvust. Varem oli oluline see, et kanad olid juba munema hakanud, s.t munad olid sel aastaajal juba olemas. Mune varuti pikemat aega - neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui munaotsijatele jagamiseks. Paljudes keeltes nimetatakse lihavõttemune paastu- või ka paasamunadeks, sest keskaegne laialt levinud nimetus lihavõtete jaoks on paasapühad.
Inglismaal käisid keskajal vaeste perede lapsed majast majja salme lugemas ja mune korjamas. Meil on see olnud ikka noormeeste tava - kes neist enam mune sai, see oli igati tehtud mees. Oli tava anda oma lemmikule või muidu meeldivale poisile ilusamaid või rohkem mune ja poistel mune tüdrukutele vastu kinkida. Mune käidi otsimas üksinda ja kambaga. 20. sajandi alguses on mõnikord lausa korvidega külas kogumas käidud ja saagid olnud nii suured, et mõnel poisil tekkis suure munasaagi söömisega hiljem lausa raskusi. Mitmel pool on noored kogunenud tantsima ja ühiselt mune sööma.
Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis.
Mitmevärvilised munad saadi vesivärve või munalakke kasutades, mis olid 20. sajandil väga levinud värvimistehnikad. Kui pärast Teist maailmasõda pikka aega munalakke saada polnud, siis asendati neid muude värvivate ainetega, koguni lillatera ehk kaaliumpermanganaadi, briljantrohelise ja muu käepärasega. Üha laiemalt levis aga mitme tehnika kasutamine. 20. sajandil ja tänapäevalgi kasutatakse värvitud munade kaunistamiseks vesipilte ja kleepsukesi, väljalõigatud ja pealekleebitud pilte, muna külge liimitud värvitud sulgi. Eelmise sajandi alguses ja samuti selle lõpukümnenditel kirjutati munadele ka kallima või kingitusmuna saaja nimi, joonistati südameid ja lihtsamaid pildikesi.
20. sajandi teise poolde kuuluvad munad, millest on osava näputööga tehtud tibud, koomilised inimkujud või lihtsalt -näod, loomakesed või mida tahes, milleks jätkus fantaasiat.
Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid.
Munade värvile omistas kristlik traditsioon rangelt sümboolse tähenduse. Näiteks punased munad sümboliseerisid Jeesuse verd, munade veeretamine kivi veeretamist Kristuse haualt; munade aeda peitmine sümboliseeris oma poega aiast otsivat Maarjat. 19. sajandil kandus munadele üle üldine värvisümboolika, mis võimaldas värvi, nime ja jooniste abil väljendada munasaajale oma meeldimust ja tundeid. Punane tähistas armastust, sinine truudust, roosa sõprust.
Euroopa maades ja Venemaal valmistatakse hinnalisi munakarpe, mis sisaldasid kaunilt värvitud puust, šokolaadist või väärismetallist mune. Paljudel Euroopa rahvastel on olnud tavaks mustriliste dekoratiivmunade valmistamine.
Loe lisaks: http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-lihavotted.php
